Kursus siis peaaegu et läbi ja aeg kokkuvõtte tegemiseks.
Hmmmm, mida see kursus siis mulle andis? Teadmisi tuli muidugi juurde, ja kõva "tamp" oli kogu aeg peal. Inimese jaoks, kes peab oma põhitöö kõrvale ka lisatöid ette võtma, et ära elada, oli see parajalt suur tükk hammustada. Öörahu kannatas, närvirakud, suhted lastega... Sellest viimasest on mul eriti kahju. Teadmised on muidugi hindamatu väärtusega (ja tõesti, tänu kohustuslikele ülesannetele tutvusin mitmete huvitavate artiklitega!), aga ikkagi ei saa ütlemata jätta, et sellise Kolgata teekonna eest peaks/võiks küll rohkem ainepunkte saada.
Kõige huvitavam minu jaoks oli see, mida kõike ma sain teada erivajadustega inimestele mõeldud tehnoloogiast. Mingi ettekujutus mul ju sellest ka juba oli, aga see ettekujutus oli üsnagi pealiskaudne. Ka suhtumine sellesse, tõtt öelda, oli pealiskaudne. Nii et minu vaateraadius muutus laiemaks.
Ja siis see kodulehe tegemine... Sellest õppisin ma nii palju, et ma mitte kunagi sellisel moel seda tegema ei hakka. Nagu nii mõnigi teine mu kursusekaaslane, vajasin minagi selleks abi (ja üksjagu palju!), päris üksinda poleks ma sellega eales toime saanud ja tõtt öelda ei näe ma ka suurt vajadust selle järele - kui mul tõesti kunagi peaks oma kodulehte vaja minema, siis on ju selleks tõepoolest õppinud inimesed olemas ja ega ma siis ei taha ju seda pattu oma hingele võtta, et ma nendelt töö ära võtan. Las nemad ka ikka teenivad! Veel õppisin ma selle kodulehega maadeldes, et internetis on nii mõnigi link, mille abil saab kodulehte palju lihtsamalt ja isegi huvitavamalt teha (tegin nende abil ka paar kodulehte endale ja tegin täitsa ISE, ilma igasuguse abita - tõsi küll, ajapuuduse tõttu on need küll veel pooleli). Ja kui inimene PEAB midagi tegema, siis ei vali ta selleks kunagi vabatahtlikult raskemat teed.
Kahjuks ei ole mul aimugi oma punktiseisust selles aines, sest minu maili peale pole ühtegi tagasiside kirja tulnud.
Oli see õppimine mulle siis hea ja vajalik? Muidugi oli! Iga asi on millekski hea!
sunnuntai 24. lokakuuta 2010
Ülesanne 6.
Valisin kirjeldada virtuaalkogukonna Facebook (üllatus, üllatus!), kuna see on praegusel momendil kõige tuntum ja kasutatavam virtuaalkogukond.
Nii et siis - Facebook on suhtlusvõrgustik, mille lehekülgedel saavad inimesed endale sõpru, saata neile sõnumeid, jagada teavet oma elu olulistest sündmustest ja ladida üles oma pilte.
Facebook´i rajajaks oli Mark Zuckerberk koos oma sõprade Dustin Moskovitzi ja Chris Hughesiga. Algselt olid Facebook´i kasutajaõigused olemas vaid Harvardi üliõpilastel, siis laiendati seda kasutajaõigust ka teistele Bostoni regiooni ülikoolidele. Mõni aeg hiljem laienes lehe kasutus kõikidele üliõpilastele, õpilastele ja sedamööda lõpuks igaüheni, kes oli kolmteist või vanem.
Facebook´i idee on iseenesest lihtne. Varasemad sotsiaalvõrgustikud (MySpace, Friendster) olid liiga keerulised kasutada, Facebook´i vahendid selleks on aga lihtsad ja arusaadavad.
Tänaseks on Facebook juba kuus aastat vana ja sellel on rohkem kui 500 miljonit kasutajat üle kogu maailma, olles 2008. aastal läinud mööda ka sinnamaani maailma suurimast sotsiaalvõrgustikust MySpace.Hiljuti vändati Facebook´i loojast ka film, mille nimeks sai "Sotsiaalvõrgustik". Film esilinastus New Yorgis 15. oktoobril käesoleval aastal.
Facebook´i looja Zuckerbergi unistuseks on teha Facebook´ist iga elektroonilise vahendi põhiosa, mis võiks tähendada piltlikult seda, et lülitades sisse televiisori on võimalik näha, mida su sõbrad parajasti telekast vaatavad.
Selleks aga, et taoline unistus täituks, tuleks Facebook´i kasutajatel üha rohkem oma privaatsusest loobuda. Möödunud aastal Facebook juba muutis oma privaatsuspoliitikat - ehk siis: kui kasutaja ei viitsi jännata keeruliste privaatsussätetega, siis saab üha suurem hulk tema isiklikku informatsiooni juba vaikimis avalikuks (siit ka põhjus, miks ma ise seda sotsiaalvõrgustikku ei kasuta).
Lisaks suhtlusele ja piltide lisamisele saab Facebook´is liituda ka teiste erinevate võrgustikega.
Muidugi on Facebook tekitanud viimastel aastatel ka hulga kära-poleemikat. Facebook on blokeeritud sellistes riikides nagu Hiinas ja Süürias. Samuti on see keelustatud ka mitmetes töökohtades (mis on iseenesest täiesti mõistetav).
Nojah - Facebook on küll väga popularne, aga erivajadustega inimesed seda kasutada ikkagi ei saa, kuna lehekülg ei vasta Rahvusvahelise Veebikonsortsiumi ehk W3C standardile, samuti ei läbi ta WAVE, ehk erivajadusteorientatsiooniga validaatorit. Mõnes mõttes on see ka arusaadav, kuna noored loojad lõid selle lehekülje ennekõike oma huvidest ja vajadustest lähtuvalt. Seega - arenemisvõimalusi veel jätkub.
Allikad:
1. Wikipedia, the free encyclopedia. Facebook (2010, sept 29)
http://en.wikipedia.org/wiki/Facebook
Nii et siis - Facebook on suhtlusvõrgustik, mille lehekülgedel saavad inimesed endale sõpru, saata neile sõnumeid, jagada teavet oma elu olulistest sündmustest ja ladida üles oma pilte.
Facebook´i rajajaks oli Mark Zuckerberk koos oma sõprade Dustin Moskovitzi ja Chris Hughesiga. Algselt olid Facebook´i kasutajaõigused olemas vaid Harvardi üliõpilastel, siis laiendati seda kasutajaõigust ka teistele Bostoni regiooni ülikoolidele. Mõni aeg hiljem laienes lehe kasutus kõikidele üliõpilastele, õpilastele ja sedamööda lõpuks igaüheni, kes oli kolmteist või vanem.
Facebook´i idee on iseenesest lihtne. Varasemad sotsiaalvõrgustikud (MySpace, Friendster) olid liiga keerulised kasutada, Facebook´i vahendid selleks on aga lihtsad ja arusaadavad.
Tänaseks on Facebook juba kuus aastat vana ja sellel on rohkem kui 500 miljonit kasutajat üle kogu maailma, olles 2008. aastal läinud mööda ka sinnamaani maailma suurimast sotsiaalvõrgustikust MySpace.Hiljuti vändati Facebook´i loojast ka film, mille nimeks sai "Sotsiaalvõrgustik". Film esilinastus New Yorgis 15. oktoobril käesoleval aastal.
Facebook´i looja Zuckerbergi unistuseks on teha Facebook´ist iga elektroonilise vahendi põhiosa, mis võiks tähendada piltlikult seda, et lülitades sisse televiisori on võimalik näha, mida su sõbrad parajasti telekast vaatavad.
Selleks aga, et taoline unistus täituks, tuleks Facebook´i kasutajatel üha rohkem oma privaatsusest loobuda. Möödunud aastal Facebook juba muutis oma privaatsuspoliitikat - ehk siis: kui kasutaja ei viitsi jännata keeruliste privaatsussätetega, siis saab üha suurem hulk tema isiklikku informatsiooni juba vaikimis avalikuks (siit ka põhjus, miks ma ise seda sotsiaalvõrgustikku ei kasuta).
Lisaks suhtlusele ja piltide lisamisele saab Facebook´is liituda ka teiste erinevate võrgustikega.
Muidugi on Facebook tekitanud viimastel aastatel ka hulga kära-poleemikat. Facebook on blokeeritud sellistes riikides nagu Hiinas ja Süürias. Samuti on see keelustatud ka mitmetes töökohtades (mis on iseenesest täiesti mõistetav).
Nojah - Facebook on küll väga popularne, aga erivajadustega inimesed seda kasutada ikkagi ei saa, kuna lehekülg ei vasta Rahvusvahelise Veebikonsortsiumi ehk W3C standardile, samuti ei läbi ta WAVE, ehk erivajadusteorientatsiooniga validaatorit. Mõnes mõttes on see ka arusaadav, kuna noored loojad lõid selle lehekülje ennekõike oma huvidest ja vajadustest lähtuvalt. Seega - arenemisvõimalusi veel jätkub.
Allikad:
1. Wikipedia, the free encyclopedia. Facebook (2010, sept 29)
http://en.wikipedia.org/wiki/Facebook
sunnuntai 3. lokakuuta 2010
Ülesanne 5.
Kuna olen ise Tõnis Mäe suur austaja, siis võtsin 5. ülesande raames analüüsida Ene Noormaa kodulehte. Ene on täitnud kõik kodulehe tegemise nõuded - tema kodulehel on olemas kolm omavahel lingitud HTML faili, on olemas ka kõigi kolme lehekülje ulatuses ühine CSS-fail ning täidetud on ka graafilise elemendi nõuded. Minu jaoks eriti südantliigutav oli viimasel leheküljel olev video laulust "Koit".
Ene kodulehekülge on mugav ja lihtne kasutada. Samuti meeldis mulle tema värvivalik.
Minu meelest edastab koduleht korralikult teavet Tõnis Mäe kohta ning vastab igati nõuetele.
Ene kodulehekülge on mugav ja lihtne kasutada. Samuti meeldis mulle tema värvivalik.
Minu meelest edastab koduleht korralikult teavet Tõnis Mäe kohta ning vastab igati nõuetele.
tiistai 28. syyskuuta 2010
Ülesanne 4
Liikumis- ja koordinatsioonipuuetega inimeste probleemiskaala on üksjagu lai, alustades nõrkusest ja piiratud liigutustest kuni puuduvate või halvatud jäsemeteni välja, mistõttu võib raskusi tekkida nii andmekandjatega kui kiireid liigutusi nõudvate tegevustega.
Tihtipeale on puude või puuetega arvutikasutajad ka dilemma ees: kas kasutada spetsiaalselt puuetega inimestele mõeldud erilahendusi või hoopiski proovida toime tulla laiatarbevahenditega. Kui erilahendus võib mõnel juhul olla sobivam ja mugavam, annab tavalahendus seevastu suurema mobiilsuse, sest see on igal pool ühesugune ja puudega inimene ei sõltu konkreetsest erilahendusest.
On siiski kaht liiki erivajadustega inimesi, kes ilma puht-tehnoloogiliste erilahendusteta hakkama ei saa - need on nägemispuuetega ning liikumis- ja koordinatsioonipuuetega inimesed.
Liikumis- ja koordinatsioonipuude korral ei suuda inimene paljudel juhtudel kasutada arvutit tema tavalises tööasendis. Sellisel puhul võib abi saada klaviatuuri asukoha muutmisest ning sobivate sisestusvahendite kasutamisest. Näiteks spastilise tserebraalparalüüsi korral ei pruugi inimene küllalt hästi kontrollida oma sõrmede tööd. Kui aga haaramise kontroll on olemas, piisab sageli ka näiteks tugevast pastakast või tavalisest puupulgast, mille alumise, peopesast väljaulatuva otsaga saab vajutada klahvidele. Seda võimalust võib kombineerida ka eriklaviatuuriga, mõnel juhul võib aidata ka nö ergonoomiline klaviatuur. On olemas ka suushoitav sisestuspulk. Suushoitavaid sisestuspulki on olemas erinevaid - on erikujuliste huulikutega pulki, mis võimaldavad keele vaba liikumist.
Suus hoitava sisestuspulga asemel võib kasutada rihmaga ümber pea kinnitatavat otsmikupulka. Nende mõlema vahendi kasutamisel tuleb aga olla tähelepanelik kaelalihaste suhtes, et neid liigselt mitte ülekoormata. Määrava tähtsusega on klaviatuuri paigutamine vertikaalselt või sobiva nurga all arvutikasutaja näo lähedusse. Peaga arvuti juhtimiseks on ka selliseid lahendusi nagu Tracker Pro, mis kasutab pealiigutuste registreerimiseks ja nende abil arvuti juhtimiseks otsaesisele kinnitatud markerpunkti.
Veel on tänapäeva arvutimaailma operatsioonisüsteemis ka vastavad utiliidid, mille abil on võimalik klaviatuurile ka vajalikke lisasid panna.
Näiteks StickyKeys, mille abil saab asendada klahvikombinatsioone vastavate klahvide järjestikuse vajutamisega, sobib puudega inimesele, kellel on kasutada vaid üks käsi või sõrm või ka sisestuspulk.
RepeatKeys abil saab aga muuta klaviatuuri reakstiooniaega.
SlowKeys on suurepärane abiline koordinatsiooni-häiretega inimestele. SlowKey eripäraks on see, et see ei lase klahvidel kohe mõjuma hakata, seega tuleb klahvi hetkeks all hoida, mis tähendab seda, et juhuslikult puudutatud klahv ei jõua veel mõjuma hakata.
Klaviatuuriemulaator on aga selline tarkvara, mis kuvab ekraanile klaviatuuri ja nii on võimalik tähti valida ekraanilt.
Kasutatud kirjandus:
http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Tugitehnoloogia
Tihtipeale on puude või puuetega arvutikasutajad ka dilemma ees: kas kasutada spetsiaalselt puuetega inimestele mõeldud erilahendusi või hoopiski proovida toime tulla laiatarbevahenditega. Kui erilahendus võib mõnel juhul olla sobivam ja mugavam, annab tavalahendus seevastu suurema mobiilsuse, sest see on igal pool ühesugune ja puudega inimene ei sõltu konkreetsest erilahendusest.
On siiski kaht liiki erivajadustega inimesi, kes ilma puht-tehnoloogiliste erilahendusteta hakkama ei saa - need on nägemispuuetega ning liikumis- ja koordinatsioonipuuetega inimesed.
Liikumis- ja koordinatsioonipuude korral ei suuda inimene paljudel juhtudel kasutada arvutit tema tavalises tööasendis. Sellisel puhul võib abi saada klaviatuuri asukoha muutmisest ning sobivate sisestusvahendite kasutamisest. Näiteks spastilise tserebraalparalüüsi korral ei pruugi inimene küllalt hästi kontrollida oma sõrmede tööd. Kui aga haaramise kontroll on olemas, piisab sageli ka näiteks tugevast pastakast või tavalisest puupulgast, mille alumise, peopesast väljaulatuva otsaga saab vajutada klahvidele. Seda võimalust võib kombineerida ka eriklaviatuuriga, mõnel juhul võib aidata ka nö ergonoomiline klaviatuur. On olemas ka suushoitav sisestuspulk. Suushoitavaid sisestuspulki on olemas erinevaid - on erikujuliste huulikutega pulki, mis võimaldavad keele vaba liikumist.
Suus hoitava sisestuspulga asemel võib kasutada rihmaga ümber pea kinnitatavat otsmikupulka. Nende mõlema vahendi kasutamisel tuleb aga olla tähelepanelik kaelalihaste suhtes, et neid liigselt mitte ülekoormata. Määrava tähtsusega on klaviatuuri paigutamine vertikaalselt või sobiva nurga all arvutikasutaja näo lähedusse. Peaga arvuti juhtimiseks on ka selliseid lahendusi nagu Tracker Pro, mis kasutab pealiigutuste registreerimiseks ja nende abil arvuti juhtimiseks otsaesisele kinnitatud markerpunkti.
Veel on tänapäeva arvutimaailma operatsioonisüsteemis ka vastavad utiliidid, mille abil on võimalik klaviatuurile ka vajalikke lisasid panna.
Näiteks StickyKeys, mille abil saab asendada klahvikombinatsioone vastavate klahvide järjestikuse vajutamisega, sobib puudega inimesele, kellel on kasutada vaid üks käsi või sõrm või ka sisestuspulk.
RepeatKeys abil saab aga muuta klaviatuuri reakstiooniaega.
SlowKeys on suurepärane abiline koordinatsiooni-häiretega inimestele. SlowKey eripäraks on see, et see ei lase klahvidel kohe mõjuma hakata, seega tuleb klahvi hetkeks all hoida, mis tähendab seda, et juhuslikult puudutatud klahv ei jõua veel mõjuma hakata.
Klaviatuuriemulaator on aga selline tarkvara, mis kuvab ekraanile klaviatuuri ja nii on võimalik tähti valida ekraanilt.
Kasutatud kirjandus:
http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Tugitehnoloogia
tiistai 14. syyskuuta 2010
tiistai 7. syyskuuta 2010
Ülesanne 3.
Infotehnoloogia on viimaste aastakümnete jooksul tundmatuseni muutnud väga paljusid eluvaldkondi, aga eriti põhjalikult on tänapäeva tehnoloogia muutnud puuetega inimeste eluolu. Nüüdistehnoloogia abil saab näiteks puuetega inimeste liikumisvõimet tunduvalt parendada.On olemas arvutiprogramme, mida on võimalik silmade abil juhtida; pimeda inimese jaoks on võimaik ekraanil olev tekst aga kõneks muuta (http://www.kakupesa.net/kakk/PIIT/r2.html#Esimene). On olemas ka kuulmisimplantaadid, elektroonika abil juhitavad invatõstukid ja ratastoolid, arvutiprogrammid, mis vehandavad pimedatele mõeldud kirjalikku teksti (http://vedur.ee/puutepunkt/?op=bodykid=11&cid=253&cgid=).
Aga kas vaimupuudega inimene vajab arvutit? Olen kindlalt seda meelt, et arvuti kasutamisvõimalus avardab ka vaimupuudega inimese maailma, olgugi need vaid lõbusad mängud, mis tema maailma värvikamaks muudavad.
Tehnoloogia areng on suurendanud puuetega inimeste võimalusi kaasa lüüa nii õppimises kui tööelus või ehk ka lihtsalt kaasinimestega suheldes. Kahjuks peab aga tõdema, et Eesti tingimustes on erivajadustega inimestele just probleemiks tehniline pool ja seda nimelt puuetega inimestele mõeldud tehnoloogiliste lahenduste osas.
Elu ilma elektroonikata ei kujuta toepoolest enam ettegi. Tore on see, et tööd selles suunas jätkatakse. Juba murtakse pead selle kallal, kuidas arvuti abil halvatud jäsemeid liikuma panna. Kas oleks võimalik näiteks elektrooniliste signaalide abil jätkata selja- ja kaelamurdude tagajärjel katkenud närvikiudusid. Tehakse katseid elektroonilise aparatuuriga, millest osa paikneb inimese kehast väljas, osa on aga juhtmetega viidud lihastesse (http://vedur.ee/puutepunkt/?op=body&id=11&cid=253&cgid=).
Lähitulevik toob meile kindlasti veel palju uut, põnevat ja kasulikku selles valdkonnas ning puuetega inimeste võimalused ja elukvaliteet tänu infotehnoloogilistele vahenditele muutub veel vaid aina paremaks
Kasutatud allikad:
http://www.kakupesa.net/kakk/PIIT/r2.html#Esimene
http://vedur.ee/puutepunkt/?op=body&id=11&cid=253&cgid=
Aga kas vaimupuudega inimene vajab arvutit? Olen kindlalt seda meelt, et arvuti kasutamisvõimalus avardab ka vaimupuudega inimese maailma, olgugi need vaid lõbusad mängud, mis tema maailma värvikamaks muudavad.
Tehnoloogia areng on suurendanud puuetega inimeste võimalusi kaasa lüüa nii õppimises kui tööelus või ehk ka lihtsalt kaasinimestega suheldes. Kahjuks peab aga tõdema, et Eesti tingimustes on erivajadustega inimestele just probleemiks tehniline pool ja seda nimelt puuetega inimestele mõeldud tehnoloogiliste lahenduste osas.
Elu ilma elektroonikata ei kujuta toepoolest enam ettegi. Tore on see, et tööd selles suunas jätkatakse. Juba murtakse pead selle kallal, kuidas arvuti abil halvatud jäsemeid liikuma panna. Kas oleks võimalik näiteks elektrooniliste signaalide abil jätkata selja- ja kaelamurdude tagajärjel katkenud närvikiudusid. Tehakse katseid elektroonilise aparatuuriga, millest osa paikneb inimese kehast väljas, osa on aga juhtmetega viidud lihastesse (http://vedur.ee/puutepunkt/?op=body&id=11&cid=253&cgid=).
Lähitulevik toob meile kindlasti veel palju uut, põnevat ja kasulikku selles valdkonnas ning puuetega inimeste võimalused ja elukvaliteet tänu infotehnoloogilistele vahenditele muutub veel vaid aina paremaks
Kasutatud allikad:
http://www.kakupesa.net/kakk/PIIT/r2.html#Esimene
http://vedur.ee/puutepunkt/?op=body&id=11&cid=253&cgid=
torstai 2. syyskuuta 2010
Ülesanne 1
PUUE KUI TABU
Puue, kui tabu, ehk - tal on midagi puudu.
Tabu suhtumisel oli mitu ajajärku: esimene oli Antiik Rooma aegne, teine oli keskaegne küla kogukond (tuli kasutusele väljend "iga vald toidab oma sandid ise").
Puudega lapse sünd Vanas Roomas oli perele suureks õnnetuseks. Enamus puudega sündinud lastest tõsteti lihtsalt kohe pärast sündi ukse taha (Victoria Brigwell (2008), "Ancient World").
Ka tänapäeval kasutatakse seda sõna siis, kui räägitakse isikust või tegevusest, mida ühiskondlike normide tõttu välditakse või keelatakse. See sünnitab teadmatuse, teadmatus aga omakorda toidab salapära ja salapära loob müüte, mis lämmatavad faktid ning tekitavad stigmasid ja tabusid. Nii peavad kahjuks paljud inimesed tänapäeval depressiooni tabuteemaks.
(http://depnet.ee/universe4/society_and_attitudes/what_is_taboo//)
PUUE KUI TERVISEHÄIRE
Alates renessansiperioodist algas mõtteviisi võidukäik, kus puue ei olnud enam saatusega inimesele alatiseks määratud. Puudes ei nähtud enam inimesel lasuvat needust (kurjade vaimude mõju) ega karistust, puudega inimene võrdsustus enam-vähem haige inimesega. See aga pani puudega inimese "ravialuse"-rolli, tema asi oli olla sõnakuulelik patsient, tema eest hoolitsesid "targad ja õppinud". (K. Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)
19. sajandi teisest poolest sai alguse eugeenikaliikumine, mille tulemusel nö "koristati kõik ebastandardsed inimesed normaalsete inimeste silmade alt ära. Seda kõike põhjendati ühiskonna tervise parandamisega ja tuleviku kindlustamisega. Õnneks ei läinud eugeenika välja Sparta mudelini, kuid puudega inimestel oli mõeldamatu järglasi saada ja üldse ühiskonna elust osa võtta (K.Kikkas, EVIMÜ 2. loeng).
PUUE KUI ÜHISKONDLIK PROBLEEM
Koos kodanikuõiguste liikumisega XX sajandi teisel poolel muutus ka puudekäsitlus - puuet nähti kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele. Tolleaegne sotsiaalne mudel nägi ette ühiskonna muutumist kõigil tasanditel selliseks, et puudega inimene ei saaks diskrimineeritud.
Eestis kehtib aqmetliku dokumendina siiski veel "Eesti invapoliitika üldkontseptsioon", mis pärineb aastast 1988. (K. Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)
PUUE KUI ELUVIIS
Niisamuti, kui on ühiskonda sulandunud prillikandjad või vähese juuksekasvuga inimesed, niisamuti sulanduvad tänapäeval ühiskonda ka puuetega inimesed. Puudega inimesed ise tajuvad oma seisundit suhteliselt neutraalselt ja ilma liigse traagikata.
Mõnel puhul saab rääkida puuetega inimestest ka kui täiesti eraldi kultuurist oma keele ja tavadega. Näiteks kurdid, kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt.
Esineb ka äärmuslikke variante, kus näiteks kurdid vanemad teadlikult üritavad saavutada olukorda, kus nende laps oleks samuti kurt. "Kurdikultuuri" vaatenurgast lähtudes võib seda ehk isegi mõista, teisalt aga tekitab selline meelega lapsels ühe meele kaotuse soovime eetilisi küsimusi. (K. Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)
Puue, kui tabu, ehk - tal on midagi puudu.
Tabu suhtumisel oli mitu ajajärku: esimene oli Antiik Rooma aegne, teine oli keskaegne küla kogukond (tuli kasutusele väljend "iga vald toidab oma sandid ise").
Puudega lapse sünd Vanas Roomas oli perele suureks õnnetuseks. Enamus puudega sündinud lastest tõsteti lihtsalt kohe pärast sündi ukse taha (Victoria Brigwell (2008), "Ancient World").
Ka tänapäeval kasutatakse seda sõna siis, kui räägitakse isikust või tegevusest, mida ühiskondlike normide tõttu välditakse või keelatakse. See sünnitab teadmatuse, teadmatus aga omakorda toidab salapära ja salapära loob müüte, mis lämmatavad faktid ning tekitavad stigmasid ja tabusid. Nii peavad kahjuks paljud inimesed tänapäeval depressiooni tabuteemaks.
(http://depnet.ee/universe4/society_and_attitudes/what_is_taboo//)
PUUE KUI TERVISEHÄIRE
Alates renessansiperioodist algas mõtteviisi võidukäik, kus puue ei olnud enam saatusega inimesele alatiseks määratud. Puudes ei nähtud enam inimesel lasuvat needust (kurjade vaimude mõju) ega karistust, puudega inimene võrdsustus enam-vähem haige inimesega. See aga pani puudega inimese "ravialuse"-rolli, tema asi oli olla sõnakuulelik patsient, tema eest hoolitsesid "targad ja õppinud". (K. Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)
19. sajandi teisest poolest sai alguse eugeenikaliikumine, mille tulemusel nö "koristati kõik ebastandardsed inimesed normaalsete inimeste silmade alt ära. Seda kõike põhjendati ühiskonna tervise parandamisega ja tuleviku kindlustamisega. Õnneks ei läinud eugeenika välja Sparta mudelini, kuid puudega inimestel oli mõeldamatu järglasi saada ja üldse ühiskonna elust osa võtta (K.Kikkas, EVIMÜ 2. loeng).
PUUE KUI ÜHISKONDLIK PROBLEEM
Koos kodanikuõiguste liikumisega XX sajandi teisel poolel muutus ka puudekäsitlus - puuet nähti kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele. Tolleaegne sotsiaalne mudel nägi ette ühiskonna muutumist kõigil tasanditel selliseks, et puudega inimene ei saaks diskrimineeritud.
Eestis kehtib aqmetliku dokumendina siiski veel "Eesti invapoliitika üldkontseptsioon", mis pärineb aastast 1988. (K. Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)
PUUE KUI ELUVIIS
Niisamuti, kui on ühiskonda sulandunud prillikandjad või vähese juuksekasvuga inimesed, niisamuti sulanduvad tänapäeval ühiskonda ka puuetega inimesed. Puudega inimesed ise tajuvad oma seisundit suhteliselt neutraalselt ja ilma liigse traagikata.
Mõnel puhul saab rääkida puuetega inimestest ka kui täiesti eraldi kultuurist oma keele ja tavadega. Näiteks kurdid, kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt.
Esineb ka äärmuslikke variante, kus näiteks kurdid vanemad teadlikult üritavad saavutada olukorda, kus nende laps oleks samuti kurt. "Kurdikultuuri" vaatenurgast lähtudes võib seda ehk isegi mõista, teisalt aga tekitab selline meelega lapsels ühe meele kaotuse soovime eetilisi küsimusi. (K. Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)
Tilaa:
Blogitekstit (Atom)