Ülesanne 1

PUUE  KUI  TABU
Puue, kui tabu, ehk - tal on midagi puudu.
Tabu suhtumisel oli mitu ajajärku: esimene oli Antiik Rooma aegne, teine oli keskaegne küla kogukond (tuli kasutusele väljend "iga vald toidab oma sandid ise").
Puudega lapse sünd Vanas Roomas oli perele suureks õnnetuseks. Enamus puudega sündinud lastest tõsteti lihtsalt kohe pärast sündi ukse taha (Victoria Brigwell (2008), "Ancient World").

Ka tänapäeval kasutatakse seda sõna siis, kui räägitakse isikust või tegevusest, mida ühiskondlike normide tõttu välditakse või keelatakse. See sünnitab teadmatuse, teadmatus aga omakorda toidab salapära ja salapära loob müüte, mis lämmatavad faktid ning tekitavad stigmasid ja tabusid. Nii peavad kahjuks paljud inimesed tänapäeval depressiooni tabuteemaks.
(http://depnet.ee/universe4/society_and_attitudes/what_is_taboo//)

PUUE  KUI  TERVISEHÄIRE
Alates renessansiperioodist algas mõtteviisi võidukäik, kus puue ei olnud enam saatusega inimesele alatiseks määratud. Puudes ei nähtud enam inimesel lasuvat needust (kurjade vaimude mõju) ega karistust, puudega inimene võrdsustus enam-vähem haige inimesega. See aga pani puudega inimese "ravialuse"-rolli, tema asi oli olla sõnakuulelik patsient, tema eest hoolitsesid "targad ja õppinud". (K. Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)
19. sajandi teisest poolest sai alguse eugeenikaliikumine, mille tulemusel nö "koristati kõik ebastandardsed inimesed normaalsete inimeste silmade alt ära. Seda kõike põhjendati ühiskonna tervise parandamisega ja tuleviku kindlustamisega. Õnneks ei läinud eugeenika välja Sparta mudelini, kuid puudega inimestel oli mõeldamatu järglasi saada ja üldse ühiskonna elust osa võtta (K.Kikkas, EVIMÜ 2. loeng).

PUUE  KUI  ÜHISKONDLIK  PROBLEEM
Koos kodanikuõiguste liikumisega XX sajandi teisel poolel muutus ka puudekäsitlus - puuet nähti kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele. Tolleaegne sotsiaalne mudel nägi ette ühiskonna muutumist kõigil tasanditel selliseks, et puudega inimene ei saaks diskrimineeritud.
Eestis kehtib aqmetliku dokumendina siiski veel "Eesti invapoliitika üldkontseptsioon", mis pärineb aastast 1988. (K. Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)

PUUE  KUI  ELUVIIS
Niisamuti, kui on ühiskonda sulandunud prillikandjad või vähese juuksekasvuga inimesed, niisamuti sulanduvad tänapäeval ühiskonda ka puuetega inimesed. Puudega inimesed ise tajuvad oma seisundit suhteliselt neutraalselt ja ilma liigse traagikata.
Mõnel puhul saab rääkida puuetega inimestest ka kui täiesti eraldi kultuurist oma keele ja tavadega. Näiteks kurdid, kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt.
Esineb ka äärmuslikke variante, kus näiteks kurdid vanemad teadlikult üritavad saavutada olukorda, kus nende laps oleks samuti kurt. "Kurdikultuuri" vaatenurgast lähtudes võib seda ehk isegi mõista, teisalt aga tekitab selline meelega lapsels ühe meele kaotuse soovime eetilisi küsimusi. (K. Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)