Liikumis- ja koordinatsioonipuuetega inimeste probleemiskaala on üksjagu lai, alustades nõrkusest ja piiratud liigutustest kuni puuduvate või halvatud jäsemeteni välja, mistõttu võib raskusi tekkida nii andmekandjatega kui kiireid liigutusi nõudvate tegevustega.
Tihtipeale on puude või puuetega arvutikasutajad ka dilemma ees: kas kasutada spetsiaalselt puuetega inimestele mõeldud erilahendusi või hoopiski proovida toime tulla laiatarbevahenditega. Kui erilahendus võib mõnel juhul olla sobivam ja mugavam, annab tavalahendus seevastu suurema mobiilsuse, sest see on igal pool ühesugune ja puudega inimene ei sõltu konkreetsest erilahendusest.
On siiski kaht liiki erivajadustega inimesi, kes ilma puht-tehnoloogiliste erilahendusteta hakkama ei saa - need on nägemispuuetega ning liikumis- ja koordinatsioonipuuetega inimesed.
Liikumis- ja koordinatsioonipuude korral ei suuda inimene paljudel juhtudel kasutada arvutit tema tavalises tööasendis. Sellisel puhul võib abi saada klaviatuuri asukoha muutmisest ning sobivate sisestusvahendite kasutamisest. Näiteks spastilise tserebraalparalüüsi korral ei pruugi inimene küllalt hästi kontrollida oma sõrmede tööd. Kui aga haaramise kontroll on olemas, piisab sageli ka näiteks tugevast pastakast või tavalisest puupulgast, mille alumise, peopesast väljaulatuva otsaga saab vajutada klahvidele. Seda võimalust võib kombineerida ka eriklaviatuuriga, mõnel juhul võib aidata ka nö ergonoomiline klaviatuur. On olemas ka suushoitav sisestuspulk. Suushoitavaid sisestuspulki on olemas erinevaid - on erikujuliste huulikutega pulki, mis võimaldavad keele vaba liikumist.
Suus hoitava sisestuspulga asemel võib kasutada rihmaga ümber pea kinnitatavat otsmikupulka. Nende mõlema vahendi kasutamisel tuleb aga olla tähelepanelik kaelalihaste suhtes, et neid liigselt mitte ülekoormata. Määrava tähtsusega on klaviatuuri paigutamine vertikaalselt või sobiva nurga all arvutikasutaja näo lähedusse. Peaga arvuti juhtimiseks on ka selliseid lahendusi nagu Tracker Pro, mis kasutab pealiigutuste registreerimiseks ja nende abil arvuti juhtimiseks otsaesisele kinnitatud markerpunkti.
Veel on tänapäeva arvutimaailma operatsioonisüsteemis ka vastavad utiliidid, mille abil on võimalik klaviatuurile ka vajalikke lisasid panna.
Näiteks StickyKeys, mille abil saab asendada klahvikombinatsioone vastavate klahvide järjestikuse vajutamisega, sobib puudega inimesele, kellel on kasutada vaid üks käsi või sõrm või ka sisestuspulk.
RepeatKeys abil saab aga muuta klaviatuuri reakstiooniaega.
SlowKeys on suurepärane abiline koordinatsiooni-häiretega inimestele. SlowKey eripäraks on see, et see ei lase klahvidel kohe mõjuma hakata, seega tuleb klahvi hetkeks all hoida, mis tähendab seda, et juhuslikult puudutatud klahv ei jõua veel mõjuma hakata.
Klaviatuuriemulaator on aga selline tarkvara, mis kuvab ekraanile klaviatuuri ja nii on võimalik tähti valida ekraanilt.
Kasutatud kirjandus:
http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Tugitehnoloogia
tiistai 28. syyskuuta 2010
tiistai 14. syyskuuta 2010
tiistai 7. syyskuuta 2010
Ülesanne 3.
Infotehnoloogia on viimaste aastakümnete jooksul tundmatuseni muutnud väga paljusid eluvaldkondi, aga eriti põhjalikult on tänapäeva tehnoloogia muutnud puuetega inimeste eluolu. Nüüdistehnoloogia abil saab näiteks puuetega inimeste liikumisvõimet tunduvalt parendada.On olemas arvutiprogramme, mida on võimalik silmade abil juhtida; pimeda inimese jaoks on võimaik ekraanil olev tekst aga kõneks muuta (http://www.kakupesa.net/kakk/PIIT/r2.html#Esimene). On olemas ka kuulmisimplantaadid, elektroonika abil juhitavad invatõstukid ja ratastoolid, arvutiprogrammid, mis vehandavad pimedatele mõeldud kirjalikku teksti (http://vedur.ee/puutepunkt/?op=bodykid=11&cid=253&cgid=).
Aga kas vaimupuudega inimene vajab arvutit? Olen kindlalt seda meelt, et arvuti kasutamisvõimalus avardab ka vaimupuudega inimese maailma, olgugi need vaid lõbusad mängud, mis tema maailma värvikamaks muudavad.
Tehnoloogia areng on suurendanud puuetega inimeste võimalusi kaasa lüüa nii õppimises kui tööelus või ehk ka lihtsalt kaasinimestega suheldes. Kahjuks peab aga tõdema, et Eesti tingimustes on erivajadustega inimestele just probleemiks tehniline pool ja seda nimelt puuetega inimestele mõeldud tehnoloogiliste lahenduste osas.
Elu ilma elektroonikata ei kujuta toepoolest enam ettegi. Tore on see, et tööd selles suunas jätkatakse. Juba murtakse pead selle kallal, kuidas arvuti abil halvatud jäsemeid liikuma panna. Kas oleks võimalik näiteks elektrooniliste signaalide abil jätkata selja- ja kaelamurdude tagajärjel katkenud närvikiudusid. Tehakse katseid elektroonilise aparatuuriga, millest osa paikneb inimese kehast väljas, osa on aga juhtmetega viidud lihastesse (http://vedur.ee/puutepunkt/?op=body&id=11&cid=253&cgid=).
Lähitulevik toob meile kindlasti veel palju uut, põnevat ja kasulikku selles valdkonnas ning puuetega inimeste võimalused ja elukvaliteet tänu infotehnoloogilistele vahenditele muutub veel vaid aina paremaks
Kasutatud allikad:
http://www.kakupesa.net/kakk/PIIT/r2.html#Esimene
http://vedur.ee/puutepunkt/?op=body&id=11&cid=253&cgid=
Aga kas vaimupuudega inimene vajab arvutit? Olen kindlalt seda meelt, et arvuti kasutamisvõimalus avardab ka vaimupuudega inimese maailma, olgugi need vaid lõbusad mängud, mis tema maailma värvikamaks muudavad.
Tehnoloogia areng on suurendanud puuetega inimeste võimalusi kaasa lüüa nii õppimises kui tööelus või ehk ka lihtsalt kaasinimestega suheldes. Kahjuks peab aga tõdema, et Eesti tingimustes on erivajadustega inimestele just probleemiks tehniline pool ja seda nimelt puuetega inimestele mõeldud tehnoloogiliste lahenduste osas.
Elu ilma elektroonikata ei kujuta toepoolest enam ettegi. Tore on see, et tööd selles suunas jätkatakse. Juba murtakse pead selle kallal, kuidas arvuti abil halvatud jäsemeid liikuma panna. Kas oleks võimalik näiteks elektrooniliste signaalide abil jätkata selja- ja kaelamurdude tagajärjel katkenud närvikiudusid. Tehakse katseid elektroonilise aparatuuriga, millest osa paikneb inimese kehast väljas, osa on aga juhtmetega viidud lihastesse (http://vedur.ee/puutepunkt/?op=body&id=11&cid=253&cgid=).
Lähitulevik toob meile kindlasti veel palju uut, põnevat ja kasulikku selles valdkonnas ning puuetega inimeste võimalused ja elukvaliteet tänu infotehnoloogilistele vahenditele muutub veel vaid aina paremaks
Kasutatud allikad:
http://www.kakupesa.net/kakk/PIIT/r2.html#Esimene
http://vedur.ee/puutepunkt/?op=body&id=11&cid=253&cgid=
torstai 2. syyskuuta 2010
Ülesanne 1
PUUE KUI TABU
Puue, kui tabu, ehk - tal on midagi puudu.
Tabu suhtumisel oli mitu ajajärku: esimene oli Antiik Rooma aegne, teine oli keskaegne küla kogukond (tuli kasutusele väljend "iga vald toidab oma sandid ise").
Puudega lapse sünd Vanas Roomas oli perele suureks õnnetuseks. Enamus puudega sündinud lastest tõsteti lihtsalt kohe pärast sündi ukse taha (Victoria Brigwell (2008), "Ancient World").
Ka tänapäeval kasutatakse seda sõna siis, kui räägitakse isikust või tegevusest, mida ühiskondlike normide tõttu välditakse või keelatakse. See sünnitab teadmatuse, teadmatus aga omakorda toidab salapära ja salapära loob müüte, mis lämmatavad faktid ning tekitavad stigmasid ja tabusid. Nii peavad kahjuks paljud inimesed tänapäeval depressiooni tabuteemaks.
(http://depnet.ee/universe4/society_and_attitudes/what_is_taboo//)
PUUE KUI TERVISEHÄIRE
Alates renessansiperioodist algas mõtteviisi võidukäik, kus puue ei olnud enam saatusega inimesele alatiseks määratud. Puudes ei nähtud enam inimesel lasuvat needust (kurjade vaimude mõju) ega karistust, puudega inimene võrdsustus enam-vähem haige inimesega. See aga pani puudega inimese "ravialuse"-rolli, tema asi oli olla sõnakuulelik patsient, tema eest hoolitsesid "targad ja õppinud". (K. Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)
19. sajandi teisest poolest sai alguse eugeenikaliikumine, mille tulemusel nö "koristati kõik ebastandardsed inimesed normaalsete inimeste silmade alt ära. Seda kõike põhjendati ühiskonna tervise parandamisega ja tuleviku kindlustamisega. Õnneks ei läinud eugeenika välja Sparta mudelini, kuid puudega inimestel oli mõeldamatu järglasi saada ja üldse ühiskonna elust osa võtta (K.Kikkas, EVIMÜ 2. loeng).
PUUE KUI ÜHISKONDLIK PROBLEEM
Koos kodanikuõiguste liikumisega XX sajandi teisel poolel muutus ka puudekäsitlus - puuet nähti kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele. Tolleaegne sotsiaalne mudel nägi ette ühiskonna muutumist kõigil tasanditel selliseks, et puudega inimene ei saaks diskrimineeritud.
Eestis kehtib aqmetliku dokumendina siiski veel "Eesti invapoliitika üldkontseptsioon", mis pärineb aastast 1988. (K. Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)
PUUE KUI ELUVIIS
Niisamuti, kui on ühiskonda sulandunud prillikandjad või vähese juuksekasvuga inimesed, niisamuti sulanduvad tänapäeval ühiskonda ka puuetega inimesed. Puudega inimesed ise tajuvad oma seisundit suhteliselt neutraalselt ja ilma liigse traagikata.
Mõnel puhul saab rääkida puuetega inimestest ka kui täiesti eraldi kultuurist oma keele ja tavadega. Näiteks kurdid, kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt.
Esineb ka äärmuslikke variante, kus näiteks kurdid vanemad teadlikult üritavad saavutada olukorda, kus nende laps oleks samuti kurt. "Kurdikultuuri" vaatenurgast lähtudes võib seda ehk isegi mõista, teisalt aga tekitab selline meelega lapsels ühe meele kaotuse soovime eetilisi küsimusi. (K. Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)
Puue, kui tabu, ehk - tal on midagi puudu.
Tabu suhtumisel oli mitu ajajärku: esimene oli Antiik Rooma aegne, teine oli keskaegne küla kogukond (tuli kasutusele väljend "iga vald toidab oma sandid ise").
Puudega lapse sünd Vanas Roomas oli perele suureks õnnetuseks. Enamus puudega sündinud lastest tõsteti lihtsalt kohe pärast sündi ukse taha (Victoria Brigwell (2008), "Ancient World").
Ka tänapäeval kasutatakse seda sõna siis, kui räägitakse isikust või tegevusest, mida ühiskondlike normide tõttu välditakse või keelatakse. See sünnitab teadmatuse, teadmatus aga omakorda toidab salapära ja salapära loob müüte, mis lämmatavad faktid ning tekitavad stigmasid ja tabusid. Nii peavad kahjuks paljud inimesed tänapäeval depressiooni tabuteemaks.
(http://depnet.ee/universe4/society_and_attitudes/what_is_taboo//)
PUUE KUI TERVISEHÄIRE
Alates renessansiperioodist algas mõtteviisi võidukäik, kus puue ei olnud enam saatusega inimesele alatiseks määratud. Puudes ei nähtud enam inimesel lasuvat needust (kurjade vaimude mõju) ega karistust, puudega inimene võrdsustus enam-vähem haige inimesega. See aga pani puudega inimese "ravialuse"-rolli, tema asi oli olla sõnakuulelik patsient, tema eest hoolitsesid "targad ja õppinud". (K. Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)
19. sajandi teisest poolest sai alguse eugeenikaliikumine, mille tulemusel nö "koristati kõik ebastandardsed inimesed normaalsete inimeste silmade alt ära. Seda kõike põhjendati ühiskonna tervise parandamisega ja tuleviku kindlustamisega. Õnneks ei läinud eugeenika välja Sparta mudelini, kuid puudega inimestel oli mõeldamatu järglasi saada ja üldse ühiskonna elust osa võtta (K.Kikkas, EVIMÜ 2. loeng).
PUUE KUI ÜHISKONDLIK PROBLEEM
Koos kodanikuõiguste liikumisega XX sajandi teisel poolel muutus ka puudekäsitlus - puuet nähti kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele. Tolleaegne sotsiaalne mudel nägi ette ühiskonna muutumist kõigil tasanditel selliseks, et puudega inimene ei saaks diskrimineeritud.
Eestis kehtib aqmetliku dokumendina siiski veel "Eesti invapoliitika üldkontseptsioon", mis pärineb aastast 1988. (K. Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)
PUUE KUI ELUVIIS
Niisamuti, kui on ühiskonda sulandunud prillikandjad või vähese juuksekasvuga inimesed, niisamuti sulanduvad tänapäeval ühiskonda ka puuetega inimesed. Puudega inimesed ise tajuvad oma seisundit suhteliselt neutraalselt ja ilma liigse traagikata.
Mõnel puhul saab rääkida puuetega inimestest ka kui täiesti eraldi kultuurist oma keele ja tavadega. Näiteks kurdid, kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt.
Esineb ka äärmuslikke variante, kus näiteks kurdid vanemad teadlikult üritavad saavutada olukorda, kus nende laps oleks samuti kurt. "Kurdikultuuri" vaatenurgast lähtudes võib seda ehk isegi mõista, teisalt aga tekitab selline meelega lapsels ühe meele kaotuse soovime eetilisi küsimusi. (K. Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)
Tilaa:
Blogitekstit (Atom)